Birgit & Mikk | Pulm Kõue Mõisas
ASUKOHT
Kau Manor, Kõue mõis, Eesti, Estonia
TEGIJAD
Juuksed ja meik: Õnne Rudi
Kleit: Riina Põldroos
Dekoratsioonid & Kimp: Andrea Potter & Mariin Lepp
Catering: Tervise Catering
Pulmaisa: Hannes Lents
Pulmatseremoonia ja pidu Kõue Mõisas
Kõue Mõis on kahtlemata üks minu lemmik mõisaid Eestis. Pulm Kõue Mõisas - see on perfektne pulmapaik nii ettevalmistuseks, pulmatseremooniaks kui ka peoks. 13. sajandist pärit mõis on inspireeritud Otto von Kotzebue seiklustest läbi team elu. Mõis on piisavalt suur, et võõrustada keskmise suurusega eesti pulma, mis on ca 60-70 inimest. Iga ruum mõisas on unikaalne ja pakub võrratut majutust igale maitsele - iga ruum on nagu eraldi kunstiteos. Ole valmis inspiratsiooniks!
Peale võrratu söögi, on Kõue Mõisa pulmapäeva ilm alati suurepärane - ilma naljata. Olen pulmafotograafina pildistanud kümmekond pulma selles mõisas ja alati on ilmaga vedanud. Hakka või mõtlema, et asi on pulmakohas.
Miku ja Birgiti pulmapäev ei olnud mingi erand. Nende tseremoonia toimus mõisa taga asuva väikse tiigi ääres, mis on pulmatseremooniaks väga hea asukoht. Samuti on mõisa tagahoov väga hea koht, kus tervitada oma pulmakülalisi ning terrass on mõnus koht istumiseks. Mõis on ümbritsetud viljapõldudega, mis pakuvad häid pildistamisvõimalusi. Mõisa tagant jookseb imeilus allee tagumistele põldudele, kust saab päikeseloojangupilte teha.
*
BIRGIT: Kohtusime Mikuga esimest korda 2013 aasta suvel Itaalias imelise Como järve ääres sõprade pulmas. Kui sama aasta kevadel sain sinna pulma kutse, siis ma isegi ei kahelnud kordagi (muidu teen seda alati igas olukorras) ja samal päeval ostsin lennupileti Itaaliasse. Miski minu sees ütles, et pean sinna pulma minema, kontvõõrana isegi veel. Aeg oli ilmselgelt õige meil Mikuga lõpuks omavahel kohtuda. Seal see kõik väga lõbusalt ja kiirelt pihta hakkas ning sama lõbusalt on see kestnud varsti juba 7.aastat. Kui inimesed kuulevad, et oleme Mikuga käinud ka samas koolis, siis ikka esimene küsimus on, et kas teadsime teineteist ka kooli ajal, mille peale mina alati vastan: “Ei, ma keskkoolis veel ei vaadanud 7nda klassi poisse.” Olen Mikust natukene vanem ja see lause alati ajab kõiki naerma.
Kihlusime samuti Itaalias, 2018 aasta sügisel. Ja ka selle juurde peab ikka käima üks naljakas lugu. Olime sõpradega puhkusel seal ja kui ühel päeval õhtustasime seltskonnaga San Marinos imelise vaatega restoranis, siis sõbranna tegi juttu: “Noh Mikk, mis ootad? Vaata kui ilus vaade. Mine osta poest ajutine sõrmus kasvõi ja tee asi ära, ideaalne koht kus ju kihluda." Mikk vastas selle peale, et ta enne ostaks endale mingi meene mälestuseks kui sõrmuse. Terve seltskond muidugi hakkas naerma ja mina vajusin häbist laua alla. Mõtlesin küll et mida kuradit, abielu siis tema jaoks ei olegi oluline? Vähemalt ma siis nüüd tean ja midagi ootama ei hakka. No mis muud Mikk pidi siis sõbrannale vastama? Ta ei saanud ju öelda, et tal väljavalitud sõrmus ootab hotellitoas ja paari päeva pärast kui te kõik seltskonnaga ära lähete ja me kahekesi jääme, siis on see õige hetk kätt paluda. Kuna ma enam ei oodanud midagi, siis kihlumise päeval ei pööranud ma väga ka tähelepanu sellele, kui imelikult ta tegelikult käitus, aga seda suurem oli üllatus, kui ta ühe väikelinna kloostri aias keset rohelust ühele põlvele laskus ja küsis: “Kas tahad mind kõige õnnelikumaks meheks teha?"
Minu esimene reaktsioon oli “Täitsa…p!” Ja sellele järgnes muidugi rõõmupisarail kindel ”Jah”.
Meie pulma korraldades tekkis ikka huvitavaid olukordi ja naljakaid lugusi, aga minu jaoks üks keerulisemaid oli fotograafi valik. Nii palju imelisi fotograafe on. Kui meil õnnestus Mait endale fotograafiks saada ja temaga esimese pildistamise tegime, siis teadsin kohe, et see oligi see, mida ma taga ajasin. Tunne oli kohe õige. Polegi vaja poseerida – lihtsalt unusta kaamera ja naudi hetke. Saime olla lihtsalt meie, täpselt nii nagu me oleme, hetkeemotsioonide keskel kaunil taustal. Ja läbi Maidu kaamera sünnib sellest õigeaegselt tabatud hetkest teos. Lihtsalt imeline.
*
MIKK: Me käisime Birgitiga samas koolis, isegi samas ülikoolis ning ühe vana pildi pealt isegi tuvastasime, et olime kord olnud isegi meie sõprade juures ühisel soolaleivapeol, kuid alati erinevates seltskondades. Meie teadlik tutvus pidi ootama päris mitu aastat kuni saime kutse meie sõprade pulma Itaalias Como järve ääres. Muidugi ma teadsin, et pruudi poolt on üks sõbranna kutsutud nimega Birgit. Minu mäletamist mööda pidin ma palju vaeva nägema, et ta tähelepanu saada, kuid olin järjekindel ja see
tasus ära.
Temas lihtsalt on mingi “wow” factor, mis paneb sulama.
Neli aastat hiljem olin aru saanud, et Birgit on naine, kellega ma tahan abielluda. Mehe jaoks kihlumise planeerimine tõstatab aga esile palju hulga uusi küsimusi - milline see sõrmus olla võiks; kus ma kätt palun, et sündmus eriline oleks; kuidas peita sõrmust nii, et ta mu kavatsustest aru ei saaks ning tegu oleks üllatusega jne. Kui juhuslikult tekkis võimalus minna Itaaliasse, tundus see loomulikult ideaalse kohana. Temale täiesti üllatusena palusin ta kätt ühes väikelinna kloostri tagahoovis. Minu jaoks oli seda hetke raske üle trumbata, kuni saabus kätte pulmapäev. Mait hoiatas mind, et pulmas ei nuta mitte naised kõige rohkem, vaid mehed. Ma tundsin ennast loomulikult enesekindlalt ja rahulikult, kuni saabus kätte tseremoonia aeg ja ma nägin kaugelt Birgitit oma isa käevangus minu poole jalutamas. Mäletan, et mul hakkas lõug värisema ja pidin kurja vaeva nägema, et ennast vaos hoida. Kui aga oli aeg vandeid teineteisele lugeda, lasin juba kõik pisarad valla. See emotsioon ja mälestus on üks tugevamaid, mida olen elu jooksul tundnud.