Julia & Viktor - Pulmad Tartus
Tseremoonia Lava Taga Elutoas ning pildistamine Tartumaal
Julia ja Viktori pulmapäev jäi täpselt varasuvisesse õunapuude õitsemise aega. Algselt planeeritud suurem pulm asendus intiimse ja väikse tseremooniaga Tartus ning põhirõhk oli hoopis mõnusal kulgemisel läbi päeva, mil saime ohtralt pildistada erinevates Tartumaa paikades. Õunapuuaed oli tõeline pärl, on raske leida niivõrd õitemeres aeda. Minul algselt otsitud õunapuuaed ei olnud üldse õites ja olime juba selle idee maha kandnud, kui leidsime täiesti planeerimatult aia, mis ületas kõik me ootused. Õhtused pildid olid planeeritud minutipealt päikeseloojangusse täpselt õiges kohas, kus üksikud päikeselaigud veel viljapõldu katsid. See viimane koht jäi mulle meelde ühel läbisõidul Tartumaalt ning teadsin, et ühel heal päeval tulen siia, kui võimalus avaneb, juba mõne teise paariga. See on Julia ja Viktori pildilugu.
Viktori lugu: "Mõtled vahepeal, mis mõjutab meie elu sündmusi? Mis oleks, kui üks või teine asi poleks juhtunud? Kas sinust saaks see sama inimene, kes sa täna oled? Või kohtuks inimesega, kellega oled valmis oma terve elu koos olema?
Minul elu muutmiseks piisas ainult murdunud esihambast. Isa helistas tuttavale, kelle tütar on hambaarst. Ma elasin Kohtla-Järvel ja pidin veel Tartusse vastuvõtule sõitma. Ja... Imeline doktor Julia parandas hammast „and stole my heart“.
Juhtus nii, et oleme pärit ühest linnast. Minu ebakindluse pärast kohtusime taas alles kolme kuu pärast ja juba kolme nädala pärast hakkasime Juliaga koos elama Tartus. Ei saa siin valetada: alguses küll oli raske, aga ma enam ei saanud endale ette kujutada oma elu ilma Juliata. Muidugi peab täpsustama ka, et Julia ei elanud üksi, vaid tohutu suure koera Jerryga. Mida rohkem elasime kolmekesi koos, seda rohkem kindlam oli tunne, et olen õige inimese leidnud, sellepärast ka ettepanek ei jätnud ennast kaua ootama.
Julia lugu: Helistab isa ja küsib, kas tohib tuttavale minu isiklikku telefoninumbrit anda, kuna pojal on esihammas katki? Isa hästi teab, et see ei ole kunagi hea idee ja ma olen väga vastu, kuid seekord mingil põhjusel ainult ohkasin ja ütlesin, et jah, ainult see on viimane kord.
Ja siis ma ootasin. Ja ootasin, ja ootasin, keegi pole helistanud. Nädala pärast ise juba helistan isale ja küsin ärritunult: kas on vaja veel üldse oodata? Paari tunni pärast helistab Viktor ja me leppime kokku vastuvõtu aja.
Ma olin rahulik enne tema tulekut. Kuidagi...olles ise Ida-Virumaalt mul tekkis päris kindel stereotüüp, keda ma peaks ootama: tossud, Adidas dress ja väike mehe kott. Mul oli isegi kõne juba valmis, mida peaks esihamba täidise puhul patsiendile rääkima: õlut hambaga mitte avada!
Ja siis TEMA astub kabinetti. Kõik mis ma endale ette kujutasin hetkega haihtus. Noormees, väga ilusate, säravate silmadega, kätes kommikarp. Ja kõik. Töö tehtud, hammas parandatud. Kuid ikka juba täiesti olles punane ütlesin, et „õlut hambaga mitte avada“. Tema rahulikult vastas: kas te mõtlete „kõva toitu närida ei tohi?“. Jäingi veel rohkem punaseks.
Kogu aeg mõlesin, et arstieetika ei lase patsiendiga ühendust võtta isiklikel põhjustel. Kuid leidsin endale väikse vabanduse, et ikka on vanemate tuttav. Ja võtsin ühenduse ise. Hiljem minu esimene kõne emaga Viktori kohta oli: „Ema. Talle meeldib kallistada ja teed juua. Tema on ideaalne“. Ja nii ongi. Minu iseloom ei ole kõige kergem, alguses mul oli tõesti väga raske hakata rahulikult koos elama ja asju jagama kellegagi. Aga nüüd, tänu Viktori kannatlikusele isegi minu koer, kes oli päris kaua aega MINU koer, on nüüd MEIE koer: see just tõestab, et olen valmis Viktoriga jagama endale kõige kallimat, ka oma elu.
